The Paulo Foundation - Eesti
Grigori Pawlow sündis 22.01.1891 Kagu - Eestis Tedre külas toonases Petseri maakonnas. Ta oli ajateenistuses Vene armees Helsingis ja Suomenlinnas.
Hulda Hildegard Helén sündis 12.06.1884 Lapinjärvel. Olles tegutsenud noorusaastatel Venemaal Bakuus, kolis ta perega I maailmasõja ajal Helsingisse. Siin tutvus ta, töötades kassapidajana Vene laevastikuohvitseride klubis, Grigori Pawlowiga.
Vene laevastikuklubi tegevuse lõppedes asutasid Hulda Helén ja Grigori Pawlow koos kohvik-söökla Uudenmaan tänaval.
Hulda Helén ja Grigori Pawlow sõlmisid abielu 23.05.1920. Esimene laps Marja sündis 31.05.1921. Perre sündis 31.12.1922 teine laps Stefan, kelle nimi soomendati Teppoks.
Hiljem Grigori Pawlow muutis oma nime Reko Pauloks.
Lõpetades sööklapidamise Uudenmaan tänaval, asutasid nad teadaolevalt 1917.a. kohvik Bellevue Rahapajatänavale (Rahapajankatu). Hiljem muutus kohvik restoraniks. Paulo pere omandas aastal 1922 restoraniruumid, pere korteri ja mõne muu korteri Bostads Ab Belvedres, Rahapajatänav 3.
Nii algas juba keeluseaduse ajal hea toidu tõttu kuulsuse saavutanud Restoran Bellevue tegevus. Reko Paulo juhatas Bellevue tegevust umbes 35 aastat. Teda tunti eriti hoolsa ja tööka inimesena. Mainigem, et kui Soome marssal Mannerheim soovis oma lemmikrestoranis Savoy nautida vene seljankat, toodi see restoran Bellevuest. Restoran jätkab tegevust tänapäevalgi samanimelisena samades ruumides.
On üsna selge, et Reko Paulo oli hea restoranipidaja, aga ka tähelepanuväärne ärimees. Restoran tõi tõenäoliselt hästi sisse, kuna Reko Paulo ostis kohe kriisiaegade järel ehk 1.06.1934 Kinnisvaraseltsi Kaisanieme tänav 4 kogu aktsiakapitali. Tänapäeval tuntakse kinnistut nime all Kinnisvaraselts Paulo maja. Hiljem tegi ta muidki kasulikke kinnisvaratehinguid.
Teppo Paulo langes 7.07.1944 jätkusõjas Äyräpääs.
Reko Paulo surma järel 10.05.1957 pöördus Marja Paulo jurist Veikko Palotie poole testamendi koostamise ja sihtasutuse loomise asjus, mille üle nad koos ema Huldaga olid otsust langetamas. Hulda Paulo suri 9.05.1963 ja Marja Paulo 11.06.1965.
Reko ja Hulda Paulo ainuke poeg Teppo sündis 31.12.1922. Ristimisel sai ta nime Stefan, mis hiljem muudeti soomepäraseks. Teppo käis koolis, lõpetas gümnaasiumi 1941 ja astus Helsingi Ülikooli õigusteaduskonda juristiks õppima. Vabal ajal harrastas ta viiulimängu.
Kui suvel 1941 oli puhkenud jätkusõda, andis siis vaid 18-aastane Teppo end üles vabatahtlikku teenistusse. Ta käis Allohvitseride koolis ja sai laskurrühma juhi väljaõppe. Kui suvel 1943 sai kaheaastane sõjaväekohustus sooritatud, suunati Teppo reservi. Tema isiklikust toimikust ilmneb, et ta oli 176 cm pikk, kaalus 65 kilo ja silmad olid sinised. Sügissemestril 1943 ja kevadsemestril 1944 oli Teppo Helsingis ja õppis ülikoolis. Toimiku kohaselt on tema väeosaks 1944.a. alguses märgitud JR 46. Kui algas Kannakse suurpealetung suvel 1944.a., sai Teppo kiire korralduse ilmuda teenistusse. Ta sõdis muu hulgas Valkeasaare ränkades kaitselahingutes, kus JR 1 kaotas 900 meest ehk kolmandiku oma jõududest. Rinne murdus 10.06.1944 ja soomlased asetusid Viiburi – Kuparsaare – Taipale kaitseliinile.
Äyräpää vald ja kirikuküla asusid Vuoksi jõe lõunakaldal Tali - Ihantalast läänes. Jõgi on siin peaaegu 200 meetrit lai. Põhjakaldal asus Vuosalmi küla. Kuna Soome läänerinne ei olnud murdunud, sai Nõukogude Liidu 23. armee, 115 000 meest, ülesande ületada Vuoksi jõgi Äyräpää - Vuosalmi kohal. Soome poolel oli kaitses 20 000 meest. Vaenlane saabus piirkonda 21.06., aga suurpealetung algas 4.07.1944. Soomlased kaitsesid Äyräpää kõrgustikult suunaga edelasse ja Vuoksi oli nende taga. Platsdarm oli kitsas, vahemaa jõeni oli vaid 200 - 300 meetrit. Rinne murdus 7.07., mil Teppo langes kaitseplatsdarmil. Vaenlane ületas jõe Vuosalmi poolele 9.07., vaenlase suurpealetung jätkus kuni 15.07., aga see tõrjuti tagasi. Kaitse olulised juhid olid kolonel Adolf Ehrnrooth ja jäägri-kolonel A. - E. Martola. Soome kaotused olid 6000 meest haavatute, langenute ja kadunutena, Nõukogude Liidu kaotus oli 15 000 meest.
Teppo surnukeha saadeti lahinguväljalt ära 9.07. ja maeti 18.07.1944 Hietaniemi kangelaskalmistule Helsingis.
Hulda õe Elli Heleni mälestuste kohaselt ei olnud seejärel „miski peres enam nii, nagu enne." Perefirma tegevusele ei olnud jätkajat, see seik on taustaks asjaolule, et Hulda koostas juba aegsasti testamendi, mis viis Paulo Sihtasutuse loomiseni.
(Ahti Tarkkanen, Yrjö Palotie)
Soome keelest tõlkinud Siiri Toomik
Aastal 1881 siirdus Tammela kogudusest Lapinjärve kogudusse 1856.a. Koskel sündinud (Hl.) maatöömees Viktor Helén ja asus elama Pukaro külla. Lapinjärvel elades sõlmis ta aastal 1884 abielu Matilda Mati tütre Toivasega (Toivanen), kes oli sündinud Elimäel aastal 1863.
Lapinjärvel sündisid neile lapsed: 1884.a. Hulda Hildegard, 1885.a. Eelis Viktor ja aastal 1895 tütar Elli. Samal aastal kolis pere Lapinjärvelt Anjalasse, kus Viktor Helén oli saanud mõisavalitseja koha. Seal suri poeg Eelis Viktor vallalisena 1908.a.
Aastal 1896 kolis pere Anjalast Kiihtelysvaarale, kus isa Viktor Helén suri aastal 1904. Kiihtelysvaaral elades sündis perre veel kolm last, kes kõik surid väikelastena. Aastal 1910 kolis ema tütarde Hulda ja Elliga Helsingisse.
Hulda Paulo noorusaastatest teatakse, et ta elas muuhulgas mõne aasta Venemaal Bakuu linnas. Ta töötas seal teadaolevalt lapsehoidjana kusagil peres, kuna tema oma jutu järgi oli teda sellele ajale kohaselt kutsutud "bonneks". Teatakse ka, et ta oli Venemaalt tagasi tulnuna olnud mõne aja kassapidajaks Loviisa restoranis.
Õde Elli Helén on jutustanud, et I maailmasõja ajal oli tema õde Hulda kolinud Helsingisse ja oli töötanud kassapidajana Helsingis vene laevastikuohvitseride klubis, mis asus Esplanaadil nn. Apollo majas. Elli Heléni jutustuse kohaselt oli tema õde Hulda tutvunud oma töökohas eestlase Grigori Pavloffiga (*), kes tuli tihti klubisse müüma maalt hangitud esmatarbekaupu. (* Siin on kasutatud vormi Pavloff. Perekonna hauakivil on kasutatud vormi Pawlow. Avalikeski dokumentides kirjutatakse nime väga eri viisidel sõltuvalt algupärastest vene tähtedest, millele ei leidu alati otseseid vasteid. Yrjö Palotie tähelepanek 6.06.2001)
Kohtumine on ilmselt toimunud pärast sõda, sest proua Heléni jutustuse kohaselt oli Pavloff käinud klubis ikka tsiviilriietuses. Edasi jutustab ta, et Grigori Pavloff oli teeninud Vene armees sundaega asukohaga Helsingis ja Suomenlinnas. Nii tundub, et vanemate Helsingi härrade seas liikunud kuuldus, et ta oli olnud Vene tsaari lõbusõidujahil kokk, ei pea paika. Vastupidi, pere vanad tuttavad on ikka rääkinud, et ta õppis hästi toitu valmistama alles siis, kui oli koos oma tulevase naise Hulda Heléniga asutanud Bellevue-restorani Helsingis aadressil Rahapajankatu 3 (Rahapaja tänav 3).
Proua Elli Heléni jutustuse kohaselt asutas tema õde Hulda koos Pavloffiga pärast seda, kui vene laevastikuklubi lõpetas tegevuse, kohvik-söökla Uudenmaa tänavale (Uudenmaankatu).
Otsustades valla maksukviitungite põhjal 1919.a. kohta on tegevus toimunud Hulda Heléni nime all. Kas põhjus on olnud selles, et Grigori Pavloff ei ole välismaalasena saanud tööluba, ei ole selgunud. Nimetatud aasta kohta on "cafeinnehavarinna" Hulda Hildegard Helénile määratud 69 maksustamisühikut, valla tulumaksuna maksmiseks 2 363, 25 marka. Kokk Grigori Pavloffile on määratud 18 maksustamisühikut, tulumaksuna maksmiseks 616,50 marka. Mõlemale on maksusedelile kirjutatud elukohana "Myntgatan 3" ja politseijaoskonna poolt välja antud tunnistuse kohaselt on Grigori Pavloff elanud aadressil Rahapajankatu 3 F 45. Hiljem kõne alla tulevate lepingute alusel võib otsustada, et see on olnud üürikorter, ja et "Kohvik Bellevue" ei olnud veel alustanud tegevust, vaid sööklapidamine jätkus endiselt Uudenmaa tänaval.
Grigori Pavloff, kes aastal 1931 soomendas oma nime Reko Pauloks (Reko Paulo), oli sündinud Kagu-Eestis Petseri külas 22. 01.1891.a. Helsingi politseiülema poolt aastal 1922 välja antud tunnistuse kohaselt oli ta kolinud Soome juba 1912. aastal, elades siin nii Suomenlinnas kui ka Malmil, ja läbinud sõjaväe sundteenistuse siinseis Vene vägedes.
Hulda Helén ja Grigori Pavloff sõlmisid abielu 23.05.1920.a. ja esimene laps, tütar Marja, sündis 31.05.1921.a.
Uudenmaa lääni maavanem I. Helenius kinnitas 12.11.1921.a. Grigori Pavloffi, tema naise Hulda ja lapse Marja õigust "viibida Uudenmaa läänis vabalt tuleva maikuu 15. päevani."
Järgmisel aastal ehk siis 18.04.1922 on maavanem I. Helenius kasutanud Grigori Pavloffi kohta nimetust "cafeinnehavaren" maavanema poolt talle välja antud tunnistuses, kuna Pavloff oli alustanud endale Soome kodakondsuse taotlemist. Sama taotlusega koos kinnitab Helsingi politseimeister ametlikus dokumendis 27.03.1922, et Pavloff on elanud Helsingi linnas alates 15.09.1919. Vannutatud notari poolt välja antud tunnistuse kohaselt oli tema aastatulu 27 635 marka. See ei vasta küll päris täpselt tegelikkusele, kuna maksustamiskomisjoni tõendi kohaselt on selline tulu olnud Hulda Paulo tulu, Reko Paulo tulu oli olnud 3 198 marka. Notari poolt välja antud tõend põhineb dokumendil, mille on välja andnud majavalitseja H. J. Löfgren ja kaupmees J. E. Söderlund, ja mis kõlab nii: "Härmed fa vi undertecknade, som blivit satta i tillfälle att granska den av makarna Grigori och Hulda Pavloff under namn Bellevue bedrivna kafferörelsens böcker, pa heder och samvete intyga, att rörelsen under detta ar lämnat en vinst Finska Mark 27 635". Tõend on alla kirjutatud 23.03.1922. Kuna kõik teisedki otsused olid positiivsed, andis Vabariigi President K. J. Stalberg oma otsusega 20.05.1922.a. Grigori Pavloffile ja tema perele ehk naisele ja alaealisele lapsele, tütar Marjale, Soome kodakondsuse.
Selle taotlusega koos esitatud dokumendid tõendavad, et toona olid abikaasad juba lõpetanud sööklapidamise Uudenmaa tänaval ja hakanud kohvikupidajateks Rahapaja tänaval majas nr 3, asutanud Kohvik Bellevue, mis hiljem muutus restoraniks ja mis veel tänapäevalgi jätkab tegevust samades ruumides.
Kahjuks ei ole ilmsiks tulnud mingit dokumenti, kust selguks, mis päeval ja mis kuus Kohvik Bellevue on tegevust alustanud, aga on selge, et tegevuse alguses oli Kohvik Bellevue majas rentnikuna, teada on ka see, et eelmine rentnik oli olnud kingsepatöökoda. Restoraniruumid, pere tulevane korter ja ka muud pere omandusse tulnud ruumid Bostads Ab Belvedres, Rahapajankatu 3, said pere omanduseks kahe erineva lepinguga, esimene on alla kirjutatud 11.01.1922 ja teine 15.02.1922. aastal.
Aktiebolaget (Aktsiaselts) Belvedre põhikirja kinnitas Keiserlik Senat 12.01.1915 ja asutav koosolek peeti järgnenud veebruari 20. päeval. Seltsi asutasid K. A.Wigg´i, Wilhelm Sandberg´i ja Sigrid Sandberg´i nimelised inimesed. Tolles seltsis oli mitmeid aktsiate emissioone, neist tähelepanuväärsem oli 7.03.1916, mil vabahärratar Augusta Indrenius oli märkinud 400 aktsiat lisaks. Tollal oli tal kokku 734 aktsiat, samas eelpoolmainitud kolmel rajajal oli algusaegadel vaid 32 aktsiat. Järgmine aktsiakapitali suurendamine toimus 2.03.1922, mil aktsiakapital ulatus 234 500 margani, uusi aktsiaid märgiti 145.
Kuna Grigori Pavloff oli eespoolmainitud kahe lepinguga ostnud müügiruumid nr 18 ja eluruumid nr 19, samuti osa korterist 6, mille ta ostis tervikuna tolle hilisema ostulepinguga, võib teha sellise järelduse, et seltsi aktsiakapitali suurenemine 2.03.1922.a. tulenes just neist kahest ostulepingust. Seda oletust toetab asjaolu, et mõlemas lepingus (Köpeavtal) loovutatakse talle õigus "att vid nästä nyemission I bolaget teckna aktier".
1915. aasta järel, siis möllanud maailmasõja tõttu olid kinnisvaraseltsid sattunud suurtesse majanduslikesse raskustesse. Nii oli ilmselt juhtunud ka Aktiebolaget Belvedre´ga ja selle tõttu oligi Pavloffil võimalus saada omandusse, ilmselt soodsalt, majaseltsilt renditud kohvikuruumid ja mainitud eluruumid. On põhjust oletada, et juba toona maja muud osanikud kartsid, et kohvikuseltskond võib häirida teiste elanike rahu, kuna hilisema lepingu viimases osas öeldakse: "Till paradtrappen B ledande utgangdörren far .... I ingen händelse utgöra trafiked för gästerna till och ifran den av herr Pavloff nu innehavda matrestaurangen". Tegu on asjaoluga, mis aastakümneid on olnud väikese tülipõhjustajana aeg-ajalt majaseltsi koosolekutel käsitluse all.
Nii algas juba nn keeluseaduse ajal hea toiduga kuulsaks saanud Restoran Bellevué tegevus, mille tegevus jätkub tänaselgi päeval proua Ragni Rissase (Rissanen) juhtimisel restoraniketi ühe hästi tuntud kõrgetasemelise restoranina.
Reko Paulo jõudis selle restorani tegevust juhtida umbes 35 aastat. Teda tunti eriti usina ja tööka inimesena. Juhtides restorani Bellevué, oli ta juba vara hommikul ise Kauppatoril ostmas ja valimas kauppu ja vahendeid restorani jaoks, ta tegi ise köögis tööd hilisõhtuni, arenedes aja jooksul andekaks ja tuntud toiduvalmistajaks. Mainigem, et kui Soome marssal Mannerheim, käies oma lemmikrestoranis Savoy, soovis süüa vene seljankat, ei valmistatud seda Savoys, vaid see telliti Restoran Bellevuést.
Reko Paulo tuttavad on jutustanud, et ta tahtis olla omaette, ei käinud eriti läbi pere sõpruskonnaga. Tema soome keele oskus jäi puudulikuks, ta rääkis soome keelt eestlaslikult väänates. Tema lähemaks seltsimeheks olevat olnud pangajuhataja Tyko Reinikka. Neil oli kombeks käia koos saunas, 1930-aastate keskpaigast alates Paulo pere saunas, mis asus nende omandusse tulnud maja Kaisaniemenkatu 4 viimasel korrusel. See tutvus võis põhineda, või olla tagajärg sellele, et Paulo pere ajas oma asju Rahvuslikus Aktsiapangas (Kansallis-Osake-Pankki), mille juhtkonna liige oli Tyko Reinikka. Tutvusel on võinud olla abistav roll, kui Reko Paulo tegi suuremaid kinnisvaratehinguid.
Reko Paulo oli toonud peresse vene traditsioone, nimelt just toidu osas. Muuseas seisis kodus kogu jõuluaja kaetuna vene toidulaud, mille hõrgutisi kõik tuttavad ja sõbrad olid teretulnud kutsumatagi nautima. Tema lähedaste ringi kuulus hilisematel aastatel kuulus koorimees Martti Turunen, kellega ta tutvus teise maailmasõja järel, kui Paulod olid ostnud Siikajärvele suvila ja saanud "Pyssy-Turuse" (Püssi-Turunen) naabriteks.
Peretuttavad räägivad sama juttu, et kuigi Reko Paulo oli endasse sulgunud ja veetis suurema osa oma ajast restoranis, tehes seal hoolega tööd, olid külalised ikkagi alati majja teretulnud, ja tavaline oli, et Paulodele mindi külla kutsumata. Räägitakse ka, et ta oli kavatsuslikult praktiliselt karske. Teinekord võis ta olla avameelselt otsekohene inimeste suhtes, keda ta ühel või teisel põhjusel ei soovinud oma tuttavate ringi.
Pere fotokogu põhjal võib tõdeda, et mõnedel fotograafi poolt jäädvustamise väärseiks peetud suurematel sündmustel on pere tuttavate ringi kuulunud teisigi kunstnikke peale "Püssi-Turuse", näiteks skulptor Kalervo Kallio, skulptor Raimo Utriainen jne.
Hulda Paulo oli seevastu väga seltskondlik inimene. Ta korraldas sagedasi pidusid kutsutud külalistele kodus, ja mõnikord, kui kutsutute ring oli suur, korraldati lõuna või õhtusöök muuhulgas ka Seurahuone Hotellis.
Sõdade ajal osales ta eriti usinalt president Kyösti Kallio abikaasa Kaisa Kallio ristivanemate seltsi tegevuses.
Peresse sündis tütar Marjale lisaks poeg Stefan 31.12.1922, kelle nimi muudeti hiljem Teppoks. Mõlemad lapsed alustasid kooliteed Liisa Hagmani poolt rajatud Helsingi V Ühiskoolis Kirkkokatu 6. Kooli nimi muutus hiljem Apollo ühiskooliks. Marja sai abituriendiks 1941 ja Teppo, kes oli olnud armees jätkusõja alguses 1941.a., sai nö sõjaabituriendiks aastal 1942. Marja harrastuste hulka kuulus juba lapsepõlvest peale ema innustusel ballett. Ta saavutas selles niisuguse taseme, et esines tütarlapsena laste balletirühma etendustes, isegi soolonumbreid esitades. Ta oli innustunud ka akordionimängust, vend Teppo omakorda mängis viiulit, muuhulgas ka kooli orkestris.
Nii Marja kui ka Teppo veetsid kooliaastatel enne sõda osa suvepuhkusest isa sugulaste juures Petseri külas Eestis. Vähemalt Marja õppis seal üsna hästi rääkima eesti keelt. Mõlemad lapsed olid hobuste ja ka koerte sõbrad.
Mõlemate ühine harrastus oli ratsutamine. Pere omandusse osteti 1930. aastate alguses suvila Tuusula Harjajoel (Harjajoki), kuhu oli hangitud ratsahobune just laste jaoks. Selles suvilas Harjajoel veetis pere peamiselt suvepuhkuse, aga käis seal sageli ka muudel aastaaegadel. Pere ratsahobune, keda lapsed kasutasid, oli kellegi naabrist põllumehe hoole all. Suvilas peeti ka Marja abituriendiaasta klassi viimase koolipäeva pidu, jutustab Marja klassikaaslane kindralmajor Raimo Heiskanen.
Marja ja Teppo ratsutamisharrastus viis muu hulgas selleni, et Teppo liitus hiljem Helsingi Kaitseliidu ratsaosakonnaga. Marja omakorda liitus Lotta Svärd-organisatsiooniga ja sooritas meditsiiniteenistuse lottakursuse, olles lottade organisatsiooniga sõdade ajal ka rindel Ida-Karjalas.
Teppo läbis sõja ajal allohvitseri koolituse ja oli kapral langedes Äyräpää lahingus 7.07.1944. Tepol juhtus olema puhkus 1944.a. juunis just Kannakse läbimurde toimudes. Ta oli õhtul enne jaanipäeva sõber Timo Anttilaise vanemate suvilas Vihdi Kypäräjärve rannal, kui raadios kuulutati, et kõikide Kannakse väeosadedesse kuuluvate meeste puhkused tühistatakse. Samal koosolemisel panid nad mõlemad seljakotid selga ja asusid tagasiteele väeossa. Paar nädalat hiljem langes Teppo Paulo Äyräpää lahinguis.
Teppo Paulo osales tagalaväeosades vabatahtlikuna juba noorukina Talvesõja aja, mille eest ta sai tunnustuseks marssal Mannerheimi poolt alla kirjutatud "Tagavaravägede Mälestusmedali".
On imekspandav, et Reko Paulo lisaks sellele, et oli hea restoranipidaja, oli samas ka hea ärimees. Restoran on selgelt olnud kasumit tootev, kuna Reko Paulo ostis kohe kitsaste aastate järel ehk 1.06.1934 AS Kinnisvara Kaisaniemenkatu 4 kogu aktsiakapitali. Nimetagem, et maja Kaisaniemenkatu 4 oli hiljem sihtasutuse omanduses, kuni 1970/1980 aastate vahetusel müüdi Hakale.
Oletust majandusliku edu kohta kinnitab see, et 31.08.1938 tegi Reko Paulo jälle tehingu, ostes aktsiaenamuse AS OY Nordenskiöld-nimelisest seltsist, mis omas kinnistut Nordenskiöldinkatu 3. Selle kinnistu müüsid pärijad 8.01.1959.a., makstes Reko Paulo surma järel pärimislõivu ja äritegevuses tekkinud pärandvara võlad.
Harjajoel Tuusulas oleva suvila müüs Reko Paulo sõdade järel, aga ostis selle asemele Espoo Siikajärve põhjaosas talusid viie erineva tehinguga. Neist sai perele armas paik mitte vaid suvitamiseks, vaid ka talviste nädalalõppude veetmiseks.
Kruntidele ehitati rannasaun ja tenniseväljak, mida kasutati ja hooldati suure hoolega. Ühel neist kruntidest oli ehitis, mis oli Marja ratsahobuse tall, aga oli ka kanala, kuna elati sõjajärgsetel puuduseaastatel.
1947.a. Reko Paulo taotles ja toonane siseminister Yrjö Leino kinnitas planeeringu ja ehitusõigusemuudatuse kinnistule Kaisaniemenkatu 4. Maja muudeti ärihooneks ja sellele saadi ehitada üks korrus lisaks. Paulo tegi lepingu Soome Metallitöötajate Liiduga, kes oma vahenditega korraldas lisakorruse ehitamise ja sai kompensatsiooniks selle eest olla lisakorrusel rentnik 10 aastat.
Kadunud Teppo kooli- ja nooruskaaslane, hiljem kogu pere lähedane tuttav Timo Anttilainen andis Reko Paulo surma järel Hulda Paulole mõtte teha korraldus oma rahastu (fondi) loomiseks. Kuigi Marja Paulo oli olnud isegi kaks korda kihlatud, kasvas aja kuludes ebalus, et Marja vaevalt sõlmibki abielu ja saab pärijaid. Hulda Paulol ei olnud elus teisi sugulasi peale õe Elli Heléni, ja Reko Paulo võimalikud sugulased asusid Nõukogude Eestis, ilmselt oli elus veel vaid üks tema vendadest.
Selle ülevaate kirjutaja ei ole kunagi kohanud Reko Paulot, küll aga Marja Paulot seetõttu, et olin kooli viimastes klassides siis, kui Marja Paulo astus samasse kooli oma kooliteed algama.
Reko Paulo surres oli üks tsiviilkohtuasi pooleli, ja seetõttu pöördus Marja Paulo minu poole palvega saada juriidilist abi. Niimoodi puutusin Hulda ja Marja Pauloga kokku ja teadaolevalt magister Anttilaise õhtusel kutsus Hulda Paulo mind korra Rahapajakatu korterisse testamendi osas nõu andma. Testamendiga liituva sihtasutuse asutamisdokument väljendab just Hulda Paulo mõtteid ja suuniseid selle kohta, kuidas sihtasutuse vara ja selle kasumit peab kasutama ehk pearõhk oli arstiteaduse toetamisel.
Väikese lisana nende nõupidamiste juurde, mida sihtasutuse asutamisdokumenti koostades peeti (ei malda jätta ütlemata), kuulus ikka vene kombe kohaselt hea kaaviar ja külm viin. Hulda Paulo meenutas mulle mitmeid kordi ikka, et "pea ikka meeles kokku tulles pakkuda härradele väga head õhtusööki". Seda juhist olen üritanud oma parimal viisil järgida.
Testamendi ja sihtasutuse detailide üle peeti mitmeidki nõupidamisi Rahapajatänaval ja paar korda ka Siikajärve suvilas. Üks tähtis peapõhimõte sihtasutuse reeglites oli see, et sihtasutuse juhatus oleks vahetuv ja selle liikmete valiku üle otsustaksid lugupeetud organisatsioonide juhtorganid. See on osutunud sihtasutuse töö seisukohast õnnelikuks otsuseks, kuna nii Helsingi Ülikooli arstiteaduskond kui ka teisedki organisatsioonid on algusest peale valinud esindajateks väärikaid ja pädevaid teadlasi või asjatundjaid. Sihtasutuse tegevuse alguses oli arstiteaduse esindajaks kõigepealt professor Martti Turunen ja tema järel professor Jorma Pätiälä. Soome Arstide Seltsi Duodecim esimeseks esindajaks sihtasutuse juhatuses oli professor Olli Heinivaara ja tema järel aseprofessor Ahti Tarkkanen. Ärihariduse rahastamise fondi on algusest peale esindanud kaubandusteaduse doktor h.c. Eino Hirvonen. Maali- ja helikunsti valdkonna esindajaks oli 9 aastat kantseleiülem Viljo Hakulinen ja tema järel skulptor Heikki Häiväoja, praegu tegutseb (1978 – 1980) helikunsti esindajana lektor, õigusteaduste kandidaat Matti Tuloisela.
(Teks on koostatud aastail 1979-1980. Autor on advokaat, peakonsul Veikko Palotie, kes tegutses Paulo Sihtasutuse juhatuse esimehena kuni oma surmani 16.07.1988. Fond alustas tööd 1965.a. ja esimesed abirahad jagati järgmisel, 1966. aastal. Teksti on tõlkinud soome keelest Siiri Toomik)
Soome keelest tõlkinud Siiri Toomik, 2016.
http://cellocompetitionpaulo.org/en/
Kappelikuja 6 B, 1. Krs
02200 Espoo
Puh. 045 246 32 62
toimisto@paulo.fi
© Paulon Säätiö 2024